Kiivi

Järgnev tekst on osa filmitunnist 10.ndal detsembril:

See on lugu ühest linnust, Kiivist, kes soovib ülekõige maailmas lennata.

Kiivi sikutab köib. Muud abivahendit tal selleks ei ole, kui nokk, sest tiivad on tal liiga väiksed.

Sikutab kord selg ees ja siis jälle tõmbab, köis toetamas selga.
tihti libiseb ta tagasi, sest see, mida ta tõmbab, on raske.

Ta näeb kauguses puud ning otsustab seda ära kasutada. Kiirelt jookseb ta puuni, teeb tiiru ümber puu koos köiega ning seob selle kinni. Kiivi kontrollib veel üle, ega köis tagasi ei libise. Kõik on korras.

Kiivi jookseb järsaku servani, kust tema köis alla ulatub ning libistab end mööda köit alla.

Köie teises otsas on teine puu, köis on seotud ümber selle tüve. Puu alumine osa toetub vastu järsakut (puu on horisontaalses asendis).

Oma saba alt sikutab Kiivi välja haamri ja hunniku naelu. Kiivi asub naelu puu külge lööma, et puu paremini järsaku küljes püsiks ka siis kui ta köie puu küljest kunagi ära võtab. Puu külge läöb kiivi palju naelu. Kohe hästi palju. See töö võtab kiivi higistama.

Kiivi ronib tagasi järsaku peale ning vaatab sealt alla. Alt paistab, et ta on niimoodi kinnitanud horisontaalselt palju-palju puid. Nii palju, et lõppu ei paistagi. Ta plaksutab rõõmust oma jalgadega.

Kiivi korjab käie kokku, enam tal seda vaja ei lähe. Juba on tal peas lendurimüts koos prillidega ning veel viimast korda vaatab ta järsakust alla, veendumaks, et kõik on korras.

Kiivi võtab hoogu ja hüppab alla.Pea eest. Ta liigub kiiresti üle puude. Ta sirutab välja oma pisikesed tiivad ning lehvitab nedega. Esimest korda elus tunneb ta, et ta oskab lennata. Tegelikult ta ei lenda. Ta kukub. Ning kiivi teab seda, ta silmadesse valguvad pisarad...