Esitlustarkvaraks nimetatakse arvutiprogramme, mille abil näidatakse ja kuvatakse informatsiooni slaidide abil. Programm sisaldab endas kolme peamist funktsiooni: tekstiredaktor, mis lubab esitletavat teksti sisestada ja kujundada; graafika tööriist piltide või illustratiivse materjali paigutamiseks, kujundamiseks ning slaidide haldamise pool esitluste üldiseks kujundamiseks.
Esitlustarkvara kasutatakse palju nii töö alaselt, hariduslikel eesmärkidel või lihtsalt millegi esitlemiseks - presenteerimiseks. Tihti on esitlustarkvara asendama hakanud selliseid vahendeid nagu tahvel ja kriit ning ka kilelehti, mida kasutatakse koos grafoprojektoriga. Esitlused paiknevad eraldi slaididel, mis võivad sisaldada märksõnu, lauseid, pilte, videosid, helilõike või nende kombinatsioone. Esitlustes ei ole heaks tavaks kasutada täistekste, mis teevad slaidide jälgimise üsna raskeks.
Sõna "slaid" kasutamine viitab kunagi väga populaarsele seadmele, slaidiprojetorile, mida kasutati siiski rohkem fotode seinale näitamiseks. Seadmeid enam eriti ei kohta, sest tarkvaraline lahendus on palju mugavam.
Esitlustes kasutatavaid slaide kuvatakse üldjuhul kas arvutekraanile või seinale dataprojektori abiga. Liikumisi slaidide vahetamisel saab kasutaja määrata kümnete erinevate võimaluste seast. Kuid kuna slaidide näitamise aeg on tavaliselt lühike, siis peab selle sisu olema rohkem nähtavam kui effektid. Esitlusprogramm on mõeldud nii rääkijale, kes näeb ekraanil järge ja oma varasemaid mõtteid ning kuulajale saalis, kes saab lisaks helile ka visuaalse materjali, mille abil jääb kuulatav info ka paremini meelde.
Kõige levinum esitlustarkvara programm on loomulikult Microsoft PowerPoint, lisaks veel OpenOffice.org Impress (tasuta), Lotus Symphony Presentations (samuti tasuta) ning Apple Keynote. Lisandunud on tasuta kasutatavad veebipõhised rakendused nagu Google Presentation ning AjaxPresents, SlideRocket (ei ole veel avalikult kasutatav), Preezo. Valmis esitluste esitamiseks kasutatakse ka teinekord Adobe Acrobat Readerit, mis on üldiselt installeeritud igasse arvutisse. Või vähemalt mõni muu PDFi lugev programm.
Teistmoodi esitlusprogrammid on näiteks mõistekaarte kasutavad - nii tekitatakse kuulajatega side, kus ka nemad saavad oma sõna sekka öelda ning tekib juba rohkem arutelu sarnane olukord. Mõistekaarte saab zoomida, liigutada haru juurde ning hüpata ühelt harult teisele. Palju kasutatakse õppetöö juures.
Enamikel programmidel on kaasas teatud hulk graafilisi pildikesi (clip art), mida saab oma esitlustest vabalt kasutada. Juurde saab neid laadida näiteks siit: http://openclipart.org/. Ise saab graafikat luua samuti ning importimiseks sobivad enamus levinumatest failiformaatidest. Nüüdseks on selliste etteantud pildikeste kasutamine vaibunud, sest esitlustesse saab kerege vaevaga lisada ka enda fotosid või videolõike, mis annavad juurde rohkem isikupära ja teevad esitluse veel rohkem nauditavamaks.
Lisaks tavalistele, nö. PowerPoint tüüpi esitlustele on nüüd ka näiteks tagasi jõudnud foto-slaidishow'd, mis sisaldavadki ainult fotosid ning muusikat nende taustal. Vahele lisatakse erieffektid ning muu. Näitena teeb sellist esitlust näiteks Apple iPhoto või MS Photo Story.
Salvestamisest: nagu eespool mainitud, siis hea oleks salvestada esitlused sellisesse formaati, mis sõltuks võimalikult vähe platvormist (arvutist ja op. süsteemist). Näiteks *.html (Google Presentation) või OpenOffice puhul *.PDF.
Esitluste kujundamine
Mida peab meeles pidama esitluste kujundamise juures.
* esitluse eesmärk
Enne esitluse kokku panemist ning kujundamist mõtle hoolega läbi, kellele Sa esitlust näitama hakkad, mis on selle teema. Hoia värvid ja pildimaterjal kooskõlas teemaga.
* lihtsus
Nagu ükskõik mille disaini juures, slaide pole samuti vaja koormata üleliigse "iluga" - üks pilt või joonis slaidi kohta on piisav, 2 erinevat fonti samuti.
666 reegel: mitte rohkem kui 6 sõna reas, 6 sõna pildi kohta ning 6 tekstiga sladi järjest.
KISS - keep it silly simple
* järjekindlus
Kasuta samu fonte ja värve läbi terve esitluse. Samuti võiks graafiline materjal olla sama stiiliga. Selle saavutamiseks on hea näiteks kasutada valmis teemasid (templates)
* slaidide liikumine ning helieffektid
Need röövivad kuulaja - vaataja tähelepanu. Ühest küljest hea, nad vähemalt jälgivad kuid samas kurnavad arvutit või võrguühendust, mis kokkuvõttes jätab esitlusest kohmaka mulje.
Effektid on head kuid esitlus ei ole mitte nendest.
* Programmi siseste graafiliste pildikeste (clip art) kasutamine
Kui pilt just väga hästi ei sobi teemasse, kasutada parem midagi rohkem originaalset - kasvõi oma fotosid.
* Esitluste teemad (themes)
Muudke neid! Ükski teema ei ole mõeldud kasutuseks nii, nagu selle näiteks Microsoft valmis on teinud. Ning kasuta neid õieti - metsamotiividega teema ei sobi matemaatika tundi.
* Tekstislaidid
Slaidid on mõeldud ülevaate saamiseks mitte ekraani pealt intensiivseks lugemiseks. Isegi terved laused on esitluste puhul liigsed. Räägitav tekst olgu kasvõi paberil, mitte mingil juhul ekraanil.
* Värvivalik
Väldi ebaharilikke värvikombinatsioone (sinine-oranž) või neid, mis värvipimedail võivad takistada teksti jälgimist (roheline-punane). Hea kontrast teeb lugemise palju mugavamaks, näiteks tume tekst heledal taustal. Ka tumedad taustad mõjuvad effektsena just heleda teksti puhul.
mustrid ja tekstuurid taustal muudavad teksti lugemise raskemaks.
ning veelkord: hoia ühtset stiili läbi esitluse.
* slaidide arv
Kui ei oska täpselt hinnata, mitu slaidi jõuab esitluse jooksul ära näidata - rääkida, siis kõige kergem on lähtuda loogikast 1 slaid ühele minutile.
* fondid
Jää kergesti loetavae fontide juurde nagu näiteks Arial või Times New Roman. Tekstisuurus minimaalselt 30 punkti (pt). Ekraan peab olema jälgitav ja loetav ka tagareast.
Praktiline töö:
Iga õpilane loob endale Google konto (kellel on olemas Orkuti või Gmaili konto, saavadki kasutada olemasolevat), ning tutvuvad Google kontoritarkvaraga aadressil docs.google.com. Lähemalt vaatame ja proovime Google Presentation tööriista ning selle lisavõimalusi nagu jagamine, koos redigeerimine jms.
kasutatud Wikipedia artiklit esitlustarkvarast.
neljapäev, 27. september 2007
kolmapäev, 26. september 2007
esmaspäev, 24. september 2007
Õpperühmad
Foto
Karolyn Schiff
Katrin Mugu
Jaan - Martin Kuusmann
Ken Aruküla
Karl Aas
Erkki Loginov
Kristjan Ühtid
Anna Leontjeva
Tanel Püüe
Kätlin Laasik
Piia - Kristiina Miller
Laura Karu
Ruudi Räimtaal
Kaarel Padu
Kelly Pärkman
Film
Grete Kokmann
Martin Junna
Kadri Kivimaa
Kristel Trull
Kreet Piiriselg
Milanna Pukk
Martin Einblau
Karl Tarbe
Ester Alasalu
Loora Laan
Kertu Tätte
Rebecca Laasnurm - Šer
Doris Torilo
Dagmar Torilo
Rauno Tomson
Kujundus
Jürgo Haljaste
Anne-Ly Maamets
Janett Perv
Monika Sammal
Kristi Sammal
Liis Sieberk
Kätlin Kullamaa
Kaia Simson
Reelika Lõhmus
Eva-Liisa Lukas
Kadri Roots
Maria Jaama
Annika Vokksepp
Kari Uppin
Marko Käen
Karolyn Schiff
Katrin Mugu
Jaan - Martin Kuusmann
Ken Aruküla
Karl Aas
Erkki Loginov
Kristjan Ühtid
Anna Leontjeva
Tanel Püüe
Kätlin Laasik
Piia - Kristiina Miller
Laura Karu
Ruudi Räimtaal
Kaarel Padu
Kelly Pärkman
Film
Grete Kokmann
Martin Junna
Kadri Kivimaa
Kristel Trull
Kreet Piiriselg
Milanna Pukk
Martin Einblau
Karl Tarbe
Ester Alasalu
Loora Laan
Kertu Tätte
Rebecca Laasnurm - Šer
Doris Torilo
Dagmar Torilo
Rauno Tomson
Kujundus
Jürgo Haljaste
Anne-Ly Maamets
Janett Perv
Monika Sammal
Kristi Sammal
Liis Sieberk
Kätlin Kullamaa
Kaia Simson
Reelika Lõhmus
Eva-Liisa Lukas
Kadri Roots
Maria Jaama
Annika Vokksepp
Kari Uppin
Marko Käen
neljapäev, 20. september 2007
Film, 1. tund
Filmiks nimetatakse seeriat, kus on pandud liikuma terve rida üksikuid pilte, mille tulemuseks on ühtlaselt ja sujuvalt liikuv pilt. Film on nii kunstivorm, meelelahutus kui ka hariduslik vahend. Kuigi filme luuakse üle maailma erinevates keeltes, on tänu subtiitritele kadunud ära barjäärid, mis takistaksid meil aru saada näiteks Jaapani keelsetest filmidest.
Järgmine suurem samm arengus oli värvide lisandumine filmile. Kui hääle lisamine filmile hakkas välja tõrjuma tummfilme ja teatrite muusikuid, siis värvid lisandusid vaikselt ja järk-järgult. Publik oli alguses üsna ükskõikne värvide suhtes, sest must-valged filmid olid veel pikka aega kvaliteetsemad kui värvilised. Kuni 1960.ndate lõpuni valitses olukord, kus värvilisi filme näidati peamiselt kinos ning televisiooni jaoks olid must-valged filmid.
60. ndatel hakkasid filmistuudiod koolitama professionaalseid filmimeistreid, kes asusid tööle peamiselt Hollywoodi ning Prantsuse kinosüsteemis.
90.ndate alguses algas filmitööstuses digitaalrevolutsioon. See võimaldas üheltpoolt filmitööstuse kulusid vähendada (kuigi tegelikult on reaalsed kulud alati kasvanud ja filmid muutuvad üha kallimaks) ja teiseltpoolt võtta kasutusse rohkem erieffekte, mida varem oli kas väga raske või pea võimatu teostada.
Kaamerad, mis salvestavad infot kõvakettale, on kulud viinud praktiliselt miinimumini.
Uuel aastatuhendel on kodukasutajatel tekkinud lisaks veel hulgaliselt võimalusi, kuidas oma töid näiteks eksponeerida - Youtube.
Filmitööstused
Filmindus hakkas tegelikult raha teenima üsna peale filmi leiutamist. Leiutajad hakkasid oma tooteid näitama raha eest näitustel, mis tähendas, et suured massid said maigu kiiresti suhu ning inimestele see meeldis, mida nad nägid. Hakati tootma ka kommertsfilme, mida võib pidada tänapäevase reklaami eelkäiateks.
Raha tulemine filmitööstusesse tähendas ka näitleja kui staatuse tähtsuse tõusmist. Ja ka palgad kasvasid kiiresti - juba aastal 1917 oli Charlie Chaplini aastane lepingutasu 1 million dollarit.
Kui USAs moodustus tähtsaim filmitööstus Hollywoodi juurde, siis teine tähtsam koht oli ja on (mahtudelt) Bollywood Indias ning digitaalsel ajastul on lisandunud veel üllatuskülalisena Nigeeria filmitööstus.
kasutatud artiklid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Film
http://en.wikipedia.org/wiki/Flip_book
Kodune ülesanne, flip booki valmistamine :
Võta A4 paberileht, murra ja lõika see 8 võrdseks osaks. Korda tegevust 6-7 korda. Mida rohkem on lehti, seda mugavam on hiljem animatsioon tööle saada ning seda pikem ja sujuvam on liikumine. Kui pildid on joonistatud ja õiges järjekorras, filmi animatsioon mobiiltelefoniga ning lae üles YouTube'i. Jaga kontot teistega ning kommenteeri ja hinda teisi animatsioone.
Kõige esimesed filmid, mis tehniliselt olid siiski vaid liikuma pandud pildid, leidsid tee avalikkuse ette 1860.ndate aastate alguses. Piltide liikumine oli sätitud nii kiireks, et silm nägi näidatud kujutises juba liikuvat pilti. Pildid, mida liikuma pandi, pidid olema hoolikalt tehtud ja valitud, tagamaks maksimaalset sujuvust ning loomulikust.
Sarnane liikuvate piltidega "film" on lihtsate vahenditega ka kodus valmistatav. Inglise keeles on selle nimi flip book - joonistatakse märkmiku või vihiku servale tegevus, mille liikumine igal lehel on natukene erinev eelmisest. Kui sellist vihikut kiiresti lehitseda (või sõrmede vahelt läbi lasta, näeb silm peaaegu sujuvat pilti liikumisest).
Filmilõik, mida peetakse maailma esimeseks säilinud filmiks. Autoriks Loius Le Prince, 1888:
Tänu filmilindi arengule sai võimalikuks hakata tegema filme reaalajas. Filmi vaatamiseks siiski veel kinno minna ei saanud, filmi vaatamine oli rohkem privaatne tegevus, sest seda nägi läbi spetsiaalse seadeldise, mille taha mahtus ainult üks inimene. Selline tegevus on võrreldav tänapäeval mobiiltelefonist filmi vaatamisega - samuti privaatne ja mõeldud eelkõige üksi vaatamiseks.
1880.ndateks oli välja töödatud filmikaamera, mis salvestas filmi rullidele, mis omakorda tegi võimalikuks projektorite kasutuselevõtu. Liikuvaid pilte said nüüd koos vaatama hakata suuremad publiku hulgad ja filmi populaarsus hakkas kiiresti kasvama. Siiski, veel ei olnud kasutusel ei filmi lõikamist ega muid tehnilisi nippe vaatajaga manipuleerimiseks.
Kuni 19. sajandi keskpaigani oli film vaid puhtakujuline kunst, mingit lugu liikuvate piltidega ei jutustatud. Sajandi vahetusel hakkas film arenema selles suunas, et erinevad stseenid kombineeriti kokku suuremaks jutustavaks looks. Hakati kasutama erinavaid võttenurki ning kaamera liikumist. Et vaatajad ei peaks filme vaikuses vaatama, hakkasid teatrid (kino veel ei tuntud) palkama pianiste või koguni terveid orkestreid, kes filmi taustaks muusikat mängisid. Kui algul oli muusika tõesti vaid taustaks, siis 1920.ndate alguseks olid muusikud varustatud muusikapaladega, mis olid välja töötatud just spetsiaalselt näidatava filmi tarbeks.
Georges Melies, Reis kuule, esimesi jutustavaid (narratiivseid) filme:
Euroopa kino arengut pärssis mõne aja puhkenud Esimene Maailmasõda, samas USA's hakkas pead tõstma Hollywood. Peale sõda tegelesid filmitööstuse arendamisega Euroopas Sergei Eisenstein, F.W. Murnau ja Fritz Lang ning Ameerikas D. W. Griffith, Charles Chaplin, Buster Keaton ja paljud teised. Uued tehnoloogilised võimalused lubasid nüüd filmile lisada ka häält, tekkisid esimesed "rääkivad pildid".
Järgmine suurem samm arengus oli värvide lisandumine filmile. Kui hääle lisamine filmile hakkas välja tõrjuma tummfilme ja teatrite muusikuid, siis värvid lisandusid vaikselt ja järk-järgult. Publik oli alguses üsna ükskõikne värvide suhtes, sest must-valged filmid olid veel pikka aega kvaliteetsemad kui värvilised. Kuni 1960.ndate lõpuni valitses olukord, kus värvilisi filme näidati peamiselt kinos ning televisiooni jaoks olid must-valged filmid.
60. ndatel hakkasid filmistuudiod koolitama professionaalseid filmimeistreid, kes asusid tööle peamiselt Hollywoodi ning Prantsuse kinosüsteemis.
90.ndate alguses algas filmitööstuses digitaalrevolutsioon. See võimaldas üheltpoolt filmitööstuse kulusid vähendada (kuigi tegelikult on reaalsed kulud alati kasvanud ja filmid muutuvad üha kallimaks) ja teiseltpoolt võtta kasutusse rohkem erieffekte, mida varem oli kas väga raske või pea võimatu teostada.
Ka kodukasutajatele muutus filmide tootmine lihtsamaks. Ei pidanud kasutama füüsilist filmilindi lõikamist. Kogu materjal tõmmati arvutisse, ning kasutati juba professionaalseid tööriistu nagu Adobe Premiere, Final Cut Pro. Esmased projektid saab tehtud edukalt ka Movie Makeriga (PC) või iMovie'ga (Mac).
Kaamerad, mis salvestavad infot kõvakettale, on kulud viinud praktiliselt miinimumini.
Uuel aastatuhendel on kodukasutajatel tekkinud lisaks veel hulgaliselt võimalusi, kuidas oma töid näiteks eksponeerida - Youtube.
Filmitööstused
Filmindus hakkas tegelikult raha teenima üsna peale filmi leiutamist. Leiutajad hakkasid oma tooteid näitama raha eest näitustel, mis tähendas, et suured massid said maigu kiiresti suhu ning inimestele see meeldis, mida nad nägid. Hakati tootma ka kommertsfilme, mida võib pidada tänapäevase reklaami eelkäiateks.
Raha tulemine filmitööstusesse tähendas ka näitleja kui staatuse tähtsuse tõusmist. Ja ka palgad kasvasid kiiresti - juba aastal 1917 oli Charlie Chaplini aastane lepingutasu 1 million dollarit.
Kui USAs moodustus tähtsaim filmitööstus Hollywoodi juurde, siis teine tähtsam koht oli ja on (mahtudelt) Bollywood Indias ning digitaalsel ajastul on lisandunud veel üllatuskülalisena Nigeeria filmitööstus.
kasutatud artiklid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Film
http://en.wikipedia.org/wiki/Flip_book
Kodune ülesanne, flip booki valmistamine :
Võta A4 paberileht, murra ja lõika see 8 võrdseks osaks. Korda tegevust 6-7 korda. Mida rohkem on lehti, seda mugavam on hiljem animatsioon tööle saada ning seda pikem ja sujuvam on liikumine. Kui pildid on joonistatud ja õiges järjekorras, filmi animatsioon mobiiltelefoniga ning lae üles YouTube'i. Jaga kontot teistega ning kommenteeri ja hinda teisi animatsioone.
Küljendamine / kujundus, 1. tund
Küljendamise tundi alustasin just meelega hoopis sellise nähtusega nagu graafiline disain. Miks?
Just graafiline disain on see, mille abil me märkamatult igapäevaselt suhtleme. Me teame, et punane stopp-märk on hoiatav ja me oleme siis tähelepanelikumad, kuidi otseselt sellist teksti või juhist ju märgi juures ei ole. Me teame, et roheline tuli on üldjuhul lubav ning sinine tähistab külma. Need on näited värvidega. Niisamuti on wc-ukse peal kaks kolmnurka, kuid need sümbolid ei aja meid segadusse, sest üks neist on alati ühtpidi, teine teistpidi asetatud. Sellist suhtlemist nimetatakse ka visuaalseks kommunikatsiooniks, mille vahenditeks on värv, pilt, kiri, vormid või nende kompositsioonid.
Vahendeid, millega graafilist disaini luua, on samuti rohkelt, alates silmast ja käest kuni keerukate arvutiprogrammideni välja.
Kõik järgnevad teemad siin tunnis käivadki graafilise disaini alla - olgu selleks siis veebidisain, voldiku või ajalehe koostamine, tüpograafia või muu kujundus.
Kogu sissejuhatusest õhkub, nagu oleks graafiline disain üks väga laialivalguv ja mitte eriti konkreetne kunstisuund. Kuid just see annabki inimestele võimaluse valida omale meelepäraseim nišš, mille oskuseid ajapikku edasi arendada.
Inimkond on praeguseks jõudnud tasemele, kus ilma graafilise disainita poleks suurt midagi meie ümber - kõik, mida me vaatame, on läbi käinud mingilgi määral disaineri käe alt.
Küljendamine (deskop publishing) kombineerib omavahel riist - ja tarkvara ehk arvuti ning programmid, millega dokumente luuakse. Dokumendid võivad sisaldada nii teksti, graafikat, photosid või muid visuaalseid elemente. Enim levinumad programmid QuarkXPress, Adobe InDesign, Scribus (tasuta), Microsoft Publisher ja Apple Pages. Lisaks on abiks programmid, mis võimaldavad teha teksti ja pilditöötlust (Adobe Photoshop).
Väiksemate tööde puhul tehakse väljatrükid koduse printeriga, suuremad projektid (nii mahult kui mõõtmetelt) nõuavad aga juba trükikoja teenuste kasutamist.
Kuigi küljendamise mõistet kasutatakse kõige rohkem just lehe kujundamise juures, luuakse küljendamise abil palju muudki, näiteks reklaamtahvlid, pakendid, sildid jms.
Ajaloost
Küljendamise ajalugu (räägime just arvutil küljendamisest) on hakatud lugema aastast 1985 kui nägi ilmavalgust programm "PageMaker" (Aldus) ning "LaserWriter" (Apple). Need mõlemad kasutasid WYSIWYG tööriistariba ning printimisel oli suurim sügavus koguni 300 dpi. Ajalehtede ja ajakirjade toimetused asusid uut tehnoloogiat kiiresti omaks võtma.
Standardid olid tollal veel muidugi midagi muud kui need on nüüd. Tarkvara jooksis pidevalt kokku, Maci väike, (512 x 342) 1-bitine must-valge ekraan. Puudus võimalus muuta tähemärkide vahet ja asetust ning muid tüpograafisi seadeid.
1986 said ka kodukasutajad võimaluse küljendamist proovida, pea kõikidele tähtsamatele platvormidele oli olemas oma küljendustarkvara. Neil aastatel saatis paraku küljendajaid halb maine, mille üheks suuremaks põhjuseks oli just kodukasutajate arv, kelle teadmised küljendamisest olid nõrgad ning ka tehtud tööd väga ebaprofesionaalsed.
Mis vahe on küljendamisel ja tekstiredaktoril (Näiteks MS Office Word)?
Tänapäeval on see vahe muutunud järjest väiksemaks ja vaevumärgatavaks. Tekstiredaktoritega saab teha küljendamist üsna hästi. Vastupidist kasutamist eriti muidugi ei toimu, sest küljendamise tarkvara on rohkem spetsiifiline. Samuti ei ole küljendamistarkvaral küljes selliseid võimalusi nagu õigekirja kontroll või sisukorra loomise oskust.
kasutatud artiklid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Desktop_publishing
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_desktop_publishing_software
Kodune ülesanne:
Mõelda välja lühike ja lihtne lause, mida saab edasi anda märkide või pildikeste abil. Lisada juurde tekst, et ka teistel oleks võrdlus, kas teie loogika on paikapidav või on pildid pigem segadusse ajavad. Kommentaarid lisage teiste rühmakaaslaste blogidesse.
Näide on siin:
kaks jänest jooksid üle rohetava aasa
Just graafiline disain on see, mille abil me märkamatult igapäevaselt suhtleme. Me teame, et punane stopp-märk on hoiatav ja me oleme siis tähelepanelikumad, kuidi otseselt sellist teksti või juhist ju märgi juures ei ole. Me teame, et roheline tuli on üldjuhul lubav ning sinine tähistab külma. Need on näited värvidega. Niisamuti on wc-ukse peal kaks kolmnurka, kuid need sümbolid ei aja meid segadusse, sest üks neist on alati ühtpidi, teine teistpidi asetatud. Sellist suhtlemist nimetatakse ka visuaalseks kommunikatsiooniks, mille vahenditeks on värv, pilt, kiri, vormid või nende kompositsioonid.
Vahendeid, millega graafilist disaini luua, on samuti rohkelt, alates silmast ja käest kuni keerukate arvutiprogrammideni välja.
Kõik järgnevad teemad siin tunnis käivadki graafilise disaini alla - olgu selleks siis veebidisain, voldiku või ajalehe koostamine, tüpograafia või muu kujundus.
Kogu sissejuhatusest õhkub, nagu oleks graafiline disain üks väga laialivalguv ja mitte eriti konkreetne kunstisuund. Kuid just see annabki inimestele võimaluse valida omale meelepäraseim nišš, mille oskuseid ajapikku edasi arendada.
Inimkond on praeguseks jõudnud tasemele, kus ilma graafilise disainita poleks suurt midagi meie ümber - kõik, mida me vaatame, on läbi käinud mingilgi määral disaineri käe alt.
Küljendamine (deskop publishing) kombineerib omavahel riist - ja tarkvara ehk arvuti ning programmid, millega dokumente luuakse. Dokumendid võivad sisaldada nii teksti, graafikat, photosid või muid visuaalseid elemente. Enim levinumad programmid QuarkXPress, Adobe InDesign, Scribus (tasuta), Microsoft Publisher ja Apple Pages. Lisaks on abiks programmid, mis võimaldavad teha teksti ja pilditöötlust (Adobe Photoshop).
Väiksemate tööde puhul tehakse väljatrükid koduse printeriga, suuremad projektid (nii mahult kui mõõtmetelt) nõuavad aga juba trükikoja teenuste kasutamist.
Kuigi küljendamise mõistet kasutatakse kõige rohkem just lehe kujundamise juures, luuakse küljendamise abil palju muudki, näiteks reklaamtahvlid, pakendid, sildid jms.
Ajaloost
Küljendamise ajalugu (räägime just arvutil küljendamisest) on hakatud lugema aastast 1985 kui nägi ilmavalgust programm "PageMaker" (Aldus) ning "LaserWriter" (Apple). Need mõlemad kasutasid WYSIWYG tööriistariba ning printimisel oli suurim sügavus koguni 300 dpi. Ajalehtede ja ajakirjade toimetused asusid uut tehnoloogiat kiiresti omaks võtma.
Standardid olid tollal veel muidugi midagi muud kui need on nüüd. Tarkvara jooksis pidevalt kokku, Maci väike, (512 x 342) 1-bitine must-valge ekraan. Puudus võimalus muuta tähemärkide vahet ja asetust ning muid tüpograafisi seadeid.
1986 said ka kodukasutajad võimaluse küljendamist proovida, pea kõikidele tähtsamatele platvormidele oli olemas oma küljendustarkvara. Neil aastatel saatis paraku küljendajaid halb maine, mille üheks suuremaks põhjuseks oli just kodukasutajate arv, kelle teadmised küljendamisest olid nõrgad ning ka tehtud tööd väga ebaprofesionaalsed.
Mis vahe on küljendamisel ja tekstiredaktoril (Näiteks MS Office Word)?
Tänapäeval on see vahe muutunud järjest väiksemaks ja vaevumärgatavaks. Tekstiredaktoritega saab teha küljendamist üsna hästi. Vastupidist kasutamist eriti muidugi ei toimu, sest küljendamise tarkvara on rohkem spetsiifiline. Samuti ei ole küljendamistarkvaral küljes selliseid võimalusi nagu õigekirja kontroll või sisukorra loomise oskust.
kasutatud artiklid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Desktop_publishing
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_desktop_publishing_software
Kodune ülesanne:
Mõelda välja lühike ja lihtne lause, mida saab edasi anda märkide või pildikeste abil. Lisada juurde tekst, et ka teistel oleks võrdlus, kas teie loogika on paikapidav või on pildid pigem segadusse ajavad. Kommentaarid lisage teiste rühmakaaslaste blogidesse.
Näide on siin:
kaks jänest jooksid üle rohetava aasa
Tellimine:
Postitused (Atom)
