Film, 1. tund

Filmiks nimetatakse seeriat, kus on pandud liikuma terve rida üksikuid pilte, mille tulemuseks on ühtlaselt ja sujuvalt liikuv pilt. Film on nii kunstivorm, meelelahutus kui ka hariduslik vahend. Kuigi filme luuakse üle maailma erinevates keeltes, on tänu subtiitritele kadunud ära barjäärid, mis takistaksid meil aru saada näiteks Jaapani keelsetest filmidest.

Kõige esimesed filmid, mis tehniliselt olid siiski vaid liikuma pandud pildid, leidsid tee avalikkuse ette 1860.ndate aastate alguses. Piltide liikumine oli sätitud nii kiireks, et silm nägi näidatud kujutises juba liikuvat pilti. Pildid, mida liikuma pandi, pidid olema hoolikalt tehtud ja valitud, tagamaks maksimaalset sujuvust ning loomulikust.

Sarnane liikuvate piltidega "film" on lihtsate vahenditega ka kodus valmistatav. Inglise keeles on selle nimi flip book - joonistatakse märkmiku või vihiku servale tegevus, mille liikumine igal lehel on natukene erinev eelmisest. Kui sellist vihikut kiiresti lehitseda (või sõrmede vahelt läbi lasta, näeb silm peaaegu sujuvat pilti liikumisest).

Filmilõik, mida peetakse maailma esimeseks säilinud filmiks. Autoriks Loius Le Prince, 1888:

Tänu filmilindi arengule sai võimalikuks hakata tegema filme reaalajas. Filmi vaatamiseks siiski veel kinno minna ei saanud, filmi vaatamine oli rohkem privaatne tegevus, sest seda nägi läbi spetsiaalse seadeldise, mille taha mahtus ainult üks inimene. Selline tegevus on võrreldav tänapäeval mobiiltelefonist filmi vaatamisega - samuti privaatne ja mõeldud eelkõige üksi vaatamiseks.

1880.ndateks oli välja töödatud filmikaamera, mis salvestas filmi rullidele, mis omakorda tegi võimalikuks projektorite kasutuselevõtu. Liikuvaid pilte said nüüd koos vaatama hakata suuremad publiku hulgad ja filmi populaarsus hakkas kiiresti kasvama. Siiski, veel ei olnud kasutusel ei filmi lõikamist ega muid tehnilisi nippe vaatajaga manipuleerimiseks.

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli film vaid puhtakujuline kunst, mingit lugu liikuvate piltidega ei jutustatud. Sajandi vahetusel hakkas film arenema selles suunas, et erinevad stseenid kombineeriti kokku suuremaks jutustavaks looks. Hakati kasutama erinavaid võttenurki ning kaamera liikumist. Et vaatajad ei peaks filme vaikuses vaatama, hakkasid teatrid (kino veel ei tuntud) palkama pianiste või koguni terveid orkestreid, kes filmi taustaks muusikat mängisid. Kui algul oli muusika tõesti vaid taustaks, siis 1920.ndate alguseks olid muusikud varustatud muusikapaladega, mis olid välja töötatud just spetsiaalselt näidatava filmi tarbeks.

Georges Melies, Reis kuule, esimesi jutustavaid (narratiivseid) filme:

Euroopa kino arengut pärssis mõne aja puhkenud Esimene Maailmasõda, samas USA's hakkas pead tõstma Hollywood. Peale sõda tegelesid filmitööstuse arendamisega Euroopas Sergei Eisenstein, F.W. Murnau ja Fritz Lang ning Ameerikas D. W. Griffith, Charles Chaplin, Buster Keaton ja paljud teised. Uued tehnoloogilised võimalused lubasid nüüd filmile lisada ka häält, tekkisid esimesed "rääkivad pildid".

Järgmine suurem samm arengus oli värvide lisandumine filmile. Kui hääle lisamine filmile hakkas välja tõrjuma tummfilme ja teatrite muusikuid, siis värvid lisandusid vaikselt ja järk-järgult. Publik oli alguses üsna ükskõikne värvide suhtes, sest must-valged filmid olid veel pikka aega kvaliteetsemad kui värvilised. Kuni 1960.ndate lõpuni valitses olukord, kus värvilisi filme näidati peamiselt kinos ning televisiooni jaoks olid must-valged filmid.

60. ndatel hakkasid filmistuudiod koolitama professionaalseid filmimeistreid, kes asusid tööle peamiselt Hollywoodi ning Prantsuse kinosüsteemis.

90.ndate alguses algas filmitööstuses digitaalrevolutsioon. See võimaldas üheltpoolt filmitööstuse kulusid vähendada (kuigi tegelikult on reaalsed kulud alati kasvanud ja filmid muutuvad üha kallimaks) ja teiseltpoolt võtta kasutusse rohkem erieffekte, mida varem oli kas väga raske või pea võimatu teostada.

Ka kodukasutajatele muutus filmide tootmine lihtsamaks. Ei pidanud kasutama füüsilist filmilindi lõikamist. Kogu materjal tõmmati arvutisse, ning kasutati juba professionaalseid tööriistu nagu Adobe Premiere, Final Cut Pro. Esmased projektid saab tehtud edukalt ka Movie Makeriga (PC) või iMovie'ga (Mac).

Kaamerad, mis salvestavad infot kõvakettale, on kulud viinud praktiliselt miinimumini.

Uuel aastatuhendel on kodukasutajatel tekkinud lisaks veel hulgaliselt võimalusi, kuidas oma töid näiteks eksponeerida - Youtube.

Filmitööstused

Filmindus hakkas tegelikult raha teenima üsna peale filmi leiutamist. Leiutajad hakkasid oma tooteid näitama raha eest näitustel, mis tähendas, et suured massid said maigu kiiresti suhu ning inimestele see meeldis, mida nad nägid. Hakati tootma ka kommertsfilme, mida võib pidada tänapäevase reklaami eelkäiateks.

Raha tulemine filmitööstusesse tähendas ka näitleja kui staatuse tähtsuse tõusmist. Ja ka palgad kasvasid kiiresti - juba aastal 1917 oli Charlie Chaplini aastane lepingutasu 1 million dollarit.

Kui USAs moodustus tähtsaim filmitööstus Hollywoodi juurde, siis teine tähtsam koht oli ja on (mahtudelt) Bollywood Indias ning digitaalsel ajastul on lisandunud veel üllatuskülalisena Nigeeria filmitööstus.

kasutatud artiklid:

http://en.wikipedia.org/wiki/Film
http://en.wikipedia.org/wiki/Flip_book

Kodune ülesanne, flip booki valmistamine :

Võta A4 paberileht, murra ja lõika see 8 võrdseks osaks. Korda tegevust 6-7 korda. Mida rohkem on lehti, seda mugavam on hiljem animatsioon tööle saada ning seda pikem ja sujuvam on liikumine. Kui pildid on joonistatud ja õiges järjekorras, filmi animatsioon mobiiltelefoniga ning lae üles YouTube'i. Jaga kontot teistega ning kommenteeri ja hinda teisi animatsioone.